Teada on, et sõja ajal ja peale sõda võeti lastekodusse vastu peamiselt sõjainvaliidide lapsi ja orbusid.Lastekodul oli ühine majapidamine Viiratsi vanadekoduga. Samas asus ka 4-klassiline eraalgkool. Suviti tegutses lastekodus lasteaiarühm nii lastekodu kui ka Viiratsi mõisa töötajate lastele. Koos lastekodulastega korraldati ühiseid mängutunde.

Nõukogude korra kehtestamisega algasid keerulised ajad. 1941. aastal paigutati lapsed Viiratsi lastekodust ümber esmalt linna kaitseliidu majja. Sõja-aastatel 1941–1944 olid lastekodu hooned Saksa sõjaväehaigla ja Vene vangilaagri käsutuses. Kevadel 1945 taastati lastekodu hoone Viiratsis. Sama aasta sügisel toodi lastekodusse esimesed punaarmeelaste orvud, kokku 15 last. Sel aastal hakkas lastekodu kandma Viiratsi erilastekodu nime ja staatust, seda kuni 1957. aastani.

Teise Maailmasõja käigus lagunes eesti hoolekandesüsteem.  Peale sõda arendati välja uus hoolekandesüsteem üldiste nõukogulike standardite ja põhimõtete kohaselt. Nõukogude Eestis oli lastekodu 1945. aastal jõustunud Eesti lastekodude põhimääruse järgi laste kommunistliku kasvatuse riiklik asutus. Lastekodu nimetati ümber Viiratsi Erilastekoduks, sellist nimetust kandis asutus aastani 1957. Alates 1947. aastast klassifitseeriti lastekodud väikelastekodudeks, koolieelikute ja kooliealiste laste lastekodudeks. Nii paigutati lapsi ühest lastekodust teise, õdedel-vendadel ei olnud alati võimalust elada samas lastekodus.

Nõukogude aja lastekodule oli iseloomulikuks see, et käsud ja korraldused igapäevaelu toimimise ja laste kasvatuse kohta tulid peamiselt Moskvast ning korraldusi tuli täpselt täita. Kontroll asutuse tegevuse suhtes oli range. Lastekodu igapäevaelu aluseks oli rangelt paikapandud kodukord, kus kasvandike kohustused, õigused ja tegevused olid pisiasjadeni kirjas. Lastekodus elasid lapsed neljas rühmas.  Alates 1970ndatest aastatest oli lastekodu nimekirjas keskmiselt 60-65 last, neist majas elas pidevalt umbes 45 last.  Kasvandikud olid paigutatud kahte rühma, kumbagis kuni 30 last. Rühmad olid moodustatud vanuse järgi: vanemad ja nooremad. Kasvatajaid oli kokku neli.

Muudatusi laste hoolekande arengusse ja sealhulgas lastekodu töösse tõi 1980ndate aastate teine pool, laulev revolutsioon ja Eesti taasiseseisvumine 1991. aastal. Ühiskonnas tervikuna leidsid aset suured muutused. Alus pandi Eesti kaasaegsele sotsiaaltööle. Iseloomulikuks sellele ajale said uued ja tärkavad protsessid.  See on aeg, kus eesti lastekodude töös toimusid põhimõttelised muutused. Nii ka Viiratsis. Lapsi ei saadetud enam ühest asutusest teise, üritati võimalikult rohkem anda lastekodus elavatele lastele `kodu-tunnet`. Lastekodudes laiendati tööd laste bioloogiliste vanematega, õdesid-vendi ei eraldatud, paljudele lastele leiti tugipered.

Lastekodu muutus avatumaks. Tekkisid kontaktid ja suhted väliseestlastega.  See oli Eesti taasärkamise aeg ning paljude inimeste südamesooviks oli aidata eesti elu jalge peale. Toetust ja abi pakkusid paljud eraisikud ja organistatsioonid nii meie oma Eestist kui ka välismaalt.

Taasiseseisvunud Eestis muutusid üha aktuaalsemaks lastekaitse ja laste heaolu teemad. Viiratsi lastekodus viidi läbi suuri muutusi aastatel 1993-1997. Sel ajal toimusid ulatuslikud kapitaalremonttööd ja juurutati lastekodus peresüsteemi. Hoone elukorrused renoveeriti selliselt, et lastel oleks võimalik elada peresüsteemi põhimõttel kolmes lastekodu-peres.  Muutuste eesmärgiks oli lapsekesksem hoolekanne. Ka uus, Viljandi Maavalitsuse poolt kinnitatud, Viiratsi lastekodu põhimäärus 1996. aastal  sätestas asutuse tegevuse eesmärgid ja ülesanded, mille kohaselt pidi lastekodu tegevus lähtuma senisest enam iga lapse vajadustest ja eripärast.  Ametlikku ideoloogiat püütigi rakendada lastekodu töös. Lastekodu-peresid oli kolm:  Eespere, Mäepere, Räästapere.  Perede koosseisu kuulus 13-14 erinevas vanuses ja erinevast soost last, kusjuures kõik õed-vennad elasid ühes peres. Lastekodu pered olid otsustes ja tegevuses iseseisvamad. Igapäevaelu elati kasvatajate eestvedamisel, vanemkasvataja juhtimisel.

2003. aastal sai teoks aastaid kestnud projekt. Lastekodu õuel, põhihoone kõrval, avati aastaid tühjana seisnud abihoone, mis rahvusvaheliste Rotary klubide heategevusliku projekti kaasabil  renoveeriti Noortemajaks. Noortemaja oli lastekodu allasutus, olles teiseks etapiks 2-astmelises struktuuris. Noortemaja tegevuse ja hoolekande peaeesmärgiks oli, et noored oleksid iseseisvaks eluks rohkem ettevalmistatud, harjuksid privaatsema eluga ning oskaksid oma sissetulekuid paremini planeerida.

Ühiskonnas kõneldi üha enam lastekaitse ja perepoliitika teemadel, sealjuures lastekodude töö eesmärkidest ja sisust. Üheks põhiküsimuseks sai: kuidas liberaalses demokraatlikus ühiskonnas korraldada lapsekeskset hoolekannet lastekodus?

2004. aastal jõustus sotsiaalministri määrus Nõuded laste hooldamisele hoolekandeasutuses. Esmakordselt sätestati nõuded asendushooldusteenuse kvaliteedile, lastekodu ruumidele ja töötajate ettevalmistusele. Hoo said sisse kasvatajate sotsiaaltöö- ja pedagoogika täiendkoolitused. Püüti edasi tegutseda peresüsteemi põhimõttel, kuid aina muutuv ühiskond mõjutas lastekodu elu.

Viiratsi Lastekodu seisis silmitsi kahe põhiprobleemiga: esiteks, kuna hooned ja kogu kompleks olid suured, lapsi paigutati aga lastekodusse varasemate aastatega võrreldes vähem, siis asutuse ülalpidamine muutus järjest kulukamaks; teiseks tekitas aina uusi küsimusi lastekodu kaasaja tähendus ja kasvatustöö korraldus.

Viljandi Maavalitsuse hoolekandeosakonna juhtimisel töötati välja uued arenguvisioonid ja tegevused. Jõuti järeldusele, et kõige enam toetab lastekodu töö sisulist poolt see, kui lapsed elavad väikestes gruppides eraldiseisvates majades, esialgu maksimaalselt kuni 8 last või noorukit üheskoos. Ka riigi sotsiaalpoliitika laste hoolekande korraldamisel oli võtnud suuna, et suurte ja enamjaolt ebafunktsionaalsetelastekodu hoonete asemele ehitatakse väikesed peremajad. Seadusandluse kohaselt hakati lastekodusid nimetama asenduskodudeks.

2008. aasta suvel peeti Viiratsi lastekodu 70. juubelisünnipäeva. See päev oli ühtaegu nii nukker kui ka ootusärev. Jäeti hüvasti vana majaga, samas tunti elevust eesoleva suhtes. Sama aasta sügisel liideti Viiratsi lastekodu Viljandi maavalitsuse otsusega Viljandi Lasteabi- ja sotsiaalkeskusega. Endises lastekodu hoones asutati kodu eakatele. Viiratsi lastekodu / asenduskodu-pered kolisid suurest hoonest väikestesse peremajadesse – üks Viljandisse ja sai endale nimeks Puhhipere, Mäepere kolis Viiratsi peahoone kõrvalmajja, tegutsedes edukalt edasi algselt kavandatud noortemajas.

Vana majake rõõmsalt muheleb,

noorus alati olnud siin.

Hoolt on jätkunud igaühele,

sõprus kaugele mured viib.

Möödus Viiratsis me lapsepõlv,

meelest unuda see ei saa

Siinne Viljandi järv ja orunõlv

olnud meile me muinasmaa,

olnud meile me muinasmaa.

Pesast lennates kutsub maailm lai,

elu valida annab teid.

Kuid neid mõnusaid töö ja mängumaid

vaevalt keegi unustab meist.

Aastad tulevad, aastad lähevad,

enam suudavad teha käed.

Aga Viiratsi meile lähedaks,

meile koduseks ikka jääb,

meile koduseks ikka jääb.